Hispaania 2015

Autor: Geithi Tamm

Kool: Eesti Massaaži- ja Teraapiakool
Eriala: spordimassöör
Riik: Hispaania, Valencia
Praktikakoht: Paniselo ilusalong
Praktika kestvus:  2 nädalat, 16.09-29.09.2015

Minu õpiränne Hispaanias

Mind pani juba esimene kord sügavalt mõtlema mõte reisist, kui kuulsin sellest ühest küljest üliheast võimalusest ja saada nii hea kogemus, olles alles esimesel kursusel ja väga väheste kogemustega selles vallas. Ja teisest küljest, kas ikka minna sinna hirmsale õpirändele kusagile väga kaugele ja täitsa omapead. Nagu ingel ühel õlal ja teisel õlal paha ingel. Aga see tundus mu jaoks lausa hädavajalik kogemus, just keeleliselt. Hirm oli ainuke mõte, mis tundsin. Iga kord ehk iga nädal kui käis me kooli välisprojektide koordinaator rääkimas erinevatest riikidest, mõtlesin mõttes mina, ma paneksin end otsekohe kirja, aga kardan, et jään keeleliselt hätta.
Jõudes teisele kursusele, panin oma nime lõpuks kirja, nii igaks juhuks, mõttega, et keegi teine saab valituks. Lõpuks jõudsin nii kaugele, et pidin saatma kahes keeles motivatsioonikirja ja CV viimaseks detsembrikuu päevaks. Siis sain kirja, et kuna tahtjaid ongi ainult kaks, siis ilmselgelt ei olnud mingeid takistusi mitte minna. Saime teada, et saaksime minna maikuus. Kui aga jõudis maikuu kätte, siis mu kaaslane pidi reisist ära ütlema. Jäin jälle ootama. Õnneks ainult paariks kuuks, kui tuli välja, et sain uue paarilise ja minek oleks septembrikuus.
Mul algas kolmas kursus. Ettevalmistusi me väga palju ei teinud, kui siis mõned erialased hispaaniakeelsed sõnad ja väljendid proovisime iseseisvalt meelde jätta. Jõudis kätte see päev, mil pidime lendama lõuna paiku, käisime veel hommikul koolist läbi, ajasime viimased paberid korda, kui me koordinaator ütles, et oli saanud kirja hispaania partnerilt, kus kirjutati, et meil ei ole inglise keelega seal midagi teha. See ei olnud üldse see hea tunne, millega oleks tahtnud lennuki peale minna. Ümberistumine oli Frankfurdi lennujaamas, kus saime kaks tundi lisaks oodata, kuna väljas möllas witch dance. Mind polnud enam võimalik rohkem hirmutada. Aga 14 tundi ja kohal.
Öösel kella kolme aeg võttis meid vastu Isabel, me majutaja. Isegi sellisel kellaajal suutis ta olla väga energiline ja rõõmus meid nähes. Viisime talle kingiks kalevi šokolaadi ja eesti head tallinna peenleiba, mille üle ta rõõmustas. Saime ruttu selgeks, et temagi ei oska inglise keelt. Lisaks temale elasid veel meiega seal suures korteris tema mees, kaks tütart, kaks itaallast, viimased olid samuti õpirändel, nad küll käisid ainult ülikoolis, ja suur koer, kel meeldis tihti me väikses toas käia, kui uks kogemata lahti jäi. Hispaanlaste sõnul oli aasta parim kuu, kui ei olnud liiga palav. Minu jaoks oli siiski liiga palav ja tekki mul vaja ei läinudki selle reisi jooksul. Tuba hoidis soojana ka see, et tuba oli väga väike ja sinna sisse mahtus üks nari ja väike kapp kahe peale. Kaks nädalat ei sulgenud me oma akent.

Vaevu mõned tunnid sai suurest väsimusest siiski magatud, kui juba kella üheksast pidime Erasmuse partnerite juurde kõndima. Isabel juhatas meid sinna, iga sekund ta küsis,  kas meil jäi meelde ja vaadake nüüd tagasi, kuhu minema peab. Kõndida tuli ainult rekto (otse) , aga igaks juhuks soovitas ta siis ka tagasi vaadata, et vanalinn ja kõik on nii ühesugune.  Jõudsime umbes pool tundi varem soovitud kohta ja saime eesruumis oodata, kui üks sealne töötav, aga meile võõras, naine tuli meiega rääkima, õnneks inglise keeles, küsis kuidas meil sealse keelega lood on. Saanud vastuseks, et pigem räägiksime inglise keeles, siis ta ehmus ja küsis, kuidas me siin hakkame saame. Ta oli ikka väga üllatunud ja mulle jäi tema jutust mulje, et praktikat me teha ei saagi, kuna me ei oska soravalt hispaania keelt rääkida. See aeg tundus lõpmatu pikk, kui ta süvendas meisse rohkem hirmu. Natukese aja pärast jõudis ka inimene, kelle juurde me pidime minema, rääkisime veidi inglise keeles, seejärel näitas vanalinna ja natukese aja pärast peale seda läksimegi töökohta. Töökoht oli täpselt sama ilus ja võimas kui piltidel, mida kodus olles uurisime. Olles mõned sekundid seal mõnusas, uhkes ilusalongis, tekkis tagasilöök- juhendaja, sealsed massöörid ja mitte ükski töötaja ei rääkinud inglise keelt.  Sain aru, et töötajad tundsid sama hirmu, mis meiegi praktikakaaslasega, sest hispaanlased on väga jutukad, neil tundus olevat rohkem tunde ööpäevas kui meil, eestlastel, sest nad võisid lõpmata kaua rääkida. Tihti oli meil päevi, kui saime istuda ja oodata eesruumis kliente, samal ajal kui sealsetel massööridel olid kliendid, kes rääkisid terve selle aja, kui nad massaažilaual olid. Õnneks siiski me jutud rääkimata ei jäänud ja saime kõike kehakeele abil tehtud, mis vahel osutus mõlema poole jaoks naljakaks, sest pidime pikalt seletama ja vahel võtsime isegi inglise-hispaania sõnaraamatu appi ja kõik see tekitas positiivse õhkkonna, sest mu suurim hirm oli juba haihtunud.
Nähes ruume, siis saime aru, et seal ilusalongis pannakse suurt rõhku lõõgastumisele. Toad olid mõnusalt hubased, et ainuüksi nende vaatamine oli lõõgastav. 

Esimene päev sain kohe käed soojaks teha, kui õppisin uue spa massaažiliigi selgeks sealse massööriga, tal on huvitav nimi- Puri,  tehes koos neljakäe massaaži, mis oli mu jaoks esmakordne kogemus. Siis tundus see lihtne, kui sain vaadata kuidas tema käed liiguvad, aga veidi hiljem öeldi, et me, estonio chickas, peame tegema neljakäe massaaži, mida kumbki polnud kodumaal teinud, aga veidi improvisatsiooni ja saime väga hästi hakkama. Nii nagu ka kõigi teiste klientidega, kes meil seal käisid ja neid oli veel nii palju, et pani mõtlema, kas ma tagasi naastes üksi oskan enam aega planeerida masseerides. Esimese päeva lõpuks, kui kell oli kukkunud seitsme peale, oli järsku suur kergendustunne. Esimene ehk kõige ärevam päev oli möödas, saime sisse elatud sealsesse aeglasesse ja jutukasse keskkonda.

Järgmised hommikud  kodus olid üsna ühesugused. Kell pool üheksa tuli äratas meid Isabel üles, täpselt kell 8.30, nii iga hommik, isegi kahel vabal pühapäeval, aga ainult sellepärast, et me palusime teda. Päike lõõskas tuulevaiksetel tänavatel sel ajal, kui kõndisime pool tundi töökohta. See oli üks väheseid kordi, kui meil oli võimalus päikest näha. Meile anti ka transpordikaart, aga seda kasutasime ainult ühel vabal päeval, kui oli linna teise otsa sõit, kuna iga hommik ja õhtu, kui kõndisime töö ja majutuskoha vahet,  üritasime erinevat marsruuti pidi kõndida, et näeksime võimalikult palju.
Töökohaski hakkas tekkima palju meeldivam tunne, kui tead, et teised töötajad on sinuga rahul vaatamata ühele suurele miinusele. Tööpäevad olid kõik nii erinevad, ühel päeval käis meil üks klient, et otsisime kogu aeg tegevust endale, järgmine päev käis seitse klienti, siis ei jõudnud korraks maha istudagi 8-tunnisel tööpäeval. Me lõpuks arutasime omavahel, et kõik tähtsad ninad, kes on seotud selle firmaga, on me juures massaažis käinud. Mõned andsid kasulikke soovitusi ja nippe, teised aga olid lihtsalt väga rahul.
Saime tohutult positiivseid tagasisidesid. Halbu kogemusi me selle reisiga ei kogenudki, ei olnud mingeid tülisid ega nääklemisi. Üks kogemus oli veidi ebameeldiv, kui me peale väsitavat tööpäeva ära eksisime, pärast aga avastasime, et olime kodu ümber tiirutanud ekseldes, sest kõik oli ju nii ühesugune. Pärast pakkus see muidugi mõlemale nalja. Mul vedas, et sain niivõrd laheda kaaslase reisiks, keda ma enne reisi ei teadnudki.
Viimane päev oli ka täis rõõmu. Viimase päeva kõige viimasemal tunnil käis klient ja oli niivõrd rahul, et tahtis me juurde uut aega panna. Seletades talle, et me praktikaaeg sai läbi, ei tahtnud ta selle vastusega rahul olla ja tahtis siiski uut aega panna. Lõpuks saime kokkuleppele ja kutsusime ta Eestisse meie kooli. Ka töötajatega hüvastijättes pilte tehes sai väga palju nalja. Ja täpselt samamoodi oli kodurahvaga.
Võin julgelt öelda, et kunagi ei tohiks tunda hirmu uute väljakutsete ees, sest kui tundub, et on väljapääsmatu olukord, saab ka sellisel juhul kuidagi hakkama. Kõigile, kellele pakutakse välismaa praktika või mistahes võimalust, tuleb sellest kinni haarata, sest iga kogemus on erinev, kas siis hea või halb. Mõnikord on halb kogemus isegi hea, sest siis oskad võrrelda ja ära tunda meeldivaid kogemusi. Ma isiklikult olen palju enesekindlam ja julgem peale seda reisi. Olen õnnelik, et sain näha teistsugust elu. Kindlasti on see siiani mu elu parim väljakutse. Julgen teha kergemini raskeid otsuseid ja parematest pakkumistest kinni haarata. Minu loo põhjal oleks õige öelda, et ütlus – parem karta kui kahetseda – siinkohal paika ei pea.